Autode roolisüsteemides üliolulise paindliku ühenduselemendina on kellavedrud arenenud erinevateks klassifitseerimismeetoditeks, et vastata erinevate sõidukimudelite, konfiguratsioonide ja kasutusstsenaariumide vajadustele. Tööstusrakenduse vaatenurgast saab neid süstemaatiliselt kategoriseerida funktsionaalse positsioneerimise, struktuurse vormi ja signaali tüübi järgi, et selgitada erinevate toodete kohaldatavat ulatust ja tehnilisi omadusi.
Funktsionaalse positsioneerimise põhjal võib kellavedrud jagada kahte põhikategooriasse: põhi- ja multi{0}}funktsionaalsed. Põhitooted tegelevad peamiselt turvapatjade süütesignaalide edastamisega, omades suhteliselt lihtsat ülesehitust, millel on vaid olulised vooluringid, mis sobivad lihtsa konfiguratsiooni ja piiratud roolifunktsioonidega säästlikele sõidukitele. Multi-funktsionaalsed vedrud integreerivad lisaks põhitüübile rohkem vooluringi kanaleid, pakkudes samaaegselt toidet ja suhtlemist selliste moodulitega nagu roolisoojendus, helikontroll, püsikiiruse hoidja, Bluetooth-vastamine ja juhi jälgimine, mis vastavad keskmise ja -kõrge klassi{6}sõidukite integreerimisvajadustele.
Struktuurivormi põhjal on levinumad tüübid ühe-kihi spiraalstruktuurid ja mitme-kihilised komposiitstruktuurid. Ühekihilistes-spiraalsetes struktuurides kasutatakse ühte lamedat kaablit, mis on keritud piki kesktelge ning millel on küpsed tootmisprotsessid ja madalamad kulud. Seda kasutatakse sageli mõõdukate pöördenurkade ja väheste koormusahelate korral. Mitmekihilised komposiitstruktuurid asetavad aksiaalselt või radiaalselt peale mitu sõltumatut spiraalijoont, võimaldades suurema-tihedusega signaalikanalite paigutust, parandades ruumikasutust ja häiretevastast{7}}võimet. Neid leidub tavaliselt luksussõidukites ja täiustatud juhiabisüsteemidega varustatud sõidukites.
Signaaliedastuse tüübi alusel saab need liigitada puhta toiteallika, komposiitsignaali ja kõrge sagedusega{0}}andmetüüpideks. Puhtad toiteallika tüübid edastavad peamiselt suuri voolusid, näiteks toidavad küttemooduleid; signaalide komposiittüübid käsitlevad nii madal-pinge juhtsignaale kui ka toiteallikat; kõrgsageduslikud andmetüübid on optimeeritud digitaalsete sideprotokollide (nt CAN- ja LIN-siinid) jaoks, kasutades elektromagnetiliste häirete vähendamiseks ja andmete terviklikkuse tagamiseks varjestus- ja diferentsiaaljuhtmestiku konstruktsioone.
Lisaks saab neid liigitada vastavalt nende töökeskkonna tasemele standard- ja tugevdatud tüüpideks. Viimane toimib paremini temperatuurikindluse, põrutuskindluse ja kaitsetasemete osas, mistõttu sobib see erisõidukitele või karmidesse töötingimustesse. Teaduslik klassifitseerimissüsteem aitab täpselt vastavusse viia nõuded projekteerimise ja valiku etapis, edendades kella vedrutehnoloogia tõhusat integreerimist sõiduki elektroonilise arhitektuuriga.
